Eesti Laborimeditsiin

Eesti-suguses väikeriigis, kus aastason keskmiselt 20–40 elundidoonorit, on äärmiselt keeruline aidata lapsi ning ägeda elundipuudulikkusega patsiente. Probleeme valmistab sobiva elundi leidmine ka kõrgelt sensibiliseerunud, immunoloogiliselt keerulistele patsientidele, mis on väljakutseks isegi suurtele siirdamisprogrammidele, rääkimata piirangutest, mille seab 1,3 miljoni suurune populatsioon.

Tüviraku (TR) labor töötab SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) laboratooriumis immunoloogiaosakonna koosseisus alates 2006. aasta jaanuarist.Labori asutamisest on möödunud 15 aastat. Sellest on ajendatud minu artikkel, mis tutvustab vereloome tüvirakkude kasutamist kliinilises praktikas ja TR labori osa selles ravimeetodis.

Tänavu möödub 60 aastat Eesti Arst-Laborantide Seltsi (EALS) sünnist. EALS on Eesti Laborimeditsiini Ühingu (ELMÜ) eelkäija toonases ENSV-s. Alates 1962. aastast tegutsesid arst-laborandid eraldi sektsioonina Terapeutide Seltsi koosseisus. 1965. aastal moodustati iseseisev Arst-Laborantide Selts ja valiti juhatus.

Eesti Bioanalüütikute Ühingu roll olnud läbi aastate kutsealase arengu tagamine, bioanalüütiku kutsega
seotud huvigruppide sidumine ja rahvusvaheline koostöö. Jätkuvalt on suurimaks mureks bioanalüütikute puudus Eestis.

Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas on laboratoorseid tehnikaid üliõpilastele tutvustatud kõige suuremas mahus sisehaiguste propedeutika kursusel. 1990. aastate algul revideeriti õppekava ning selle käigus otsustati luua iseseisev õppeaine – kliiniline keemia. Selle kujundamise ja lugemise kohustus pandi ÜMPI vanemteadurile Agu Tammele, algul n-ö ühiskondliku ülesandena.

Möödunud aasta veebruarikuus muutus uue koroonaviiruse Eestisse jõudmise oht üha reaalsemaks. Seetõttu võtsime ka SYNLABis arutluse alla testimisvõimekuse sisseseadmise ning jõudsime veebruari teises pooles juba konkreetsete sammudeni.

Kumu tapvast viirusest levis meie ümber juba tükk aega. Terviseamet aga andis teada, et nende laboris on testide tegemise võimekus olemas, mistõttu puudus meil esialgu vajadus ennast olukorraga kurssi viia. 2020. aasta veebruari lõpuks sai aga selgeks, et probleem on oodatust laiaulatuslikum ning õnn hakata tapvat viirust testima tuleb ka meie õuele.

Testide paljususe juures peab raviasutuse diagnostikat suunama diagnostilise eriala arst. See tähendab, et laboriarstil tuleb tellimusi aktiivselt suunata ning uuringutulemusi õigesti interpreteerida.

Algse Lundbergi definitsiooni (1972) kohaselt on kriitilised väärtused testitulemused, mis on nii ekstreemselt patoloogilised, et peegeldavad patsiendi eluohtlikku seisundit, mille korral tuleb kohe kasutusele võtta korrigeerivad tegevused (1).

Meditsiinilaborite standard EVS-EN ISO 15189:2012 nõuab laboritelt info andmist kliendile referentsintervallide (RI) kohta ning nende perioodilist asjakohast ülevaatust (1). Statistiliselt defineeritakse referentsväärtusi kui limiteeritud piirväärtusi 95% tõenäosusega tervete inimeste populatsioonis, kus alumine piir on 2,5. ja ülemine piir 97,5. protsentiil (2). Laboritestide kliiniline kasulikkus sõltub aga suuresti kvaliteetsete referentsvahemike kättesaadavusest.